Kuulume ühte. Mitte selle pärast, et oleme eestlased. Mitte ühiste juurte, ühise arvamuse ja eelistuse pärast. Mitte ühise usu ja maailmavaate tõttu. Mitte ühise hariduse või materiaalse staatuse põhjal.

Ei.

Mind on tabanud ühtsustunne kogu inimkonnaga. Selline universaalne. Tunne, et mis iganes oli, on või tuleb - oleme selles kõik koos. Kannatame koos, rõõmustame koos ja vastutame koos.
Oleme seotud ühise nabanööri kaudu. Elame nende toel, kes on olnud enne meid ja anname omakorda edasi neile, kes tulevad pärast meid.
Oleme seotud igaühega, kes elab meie kõrval, olgu lähedal või kaugel. Rääkigu ta, mis keelt tahes. Uskugu, mis tahes ja käitugu, kuidas tahes. Olgu edukas või vaene. Ilus või kole. Hea või halb. süstitud või süstimata.(See, keda Jeesus nimetab ligimseks.)
Me oleme seotud. Suures pildis sugulased. Vennad ja õed. Tehtud ühe disaineri poolt ja kootud ühe sama mustri järgi. 
(Kui viitsid, võid SIIT lugeda artiklit teadlaste avastusest meie pärinemise kohta ühest esivanemast.)

Minus kasvav kokkukuulumise arusaam on kummaline. Sest ma pole suur karjainimene. Pigem suhtlemisoskusega erak. Lisaks on täna maailm jaotunud kaheks. Seniste sõprade, lähedaste, ja aatekaaslaste vahelt jookseb nüüd läbi mõra, mis ütleb: "ärme sellel teemal räägi".
Valu, mis lähedaseks olemise vahele tõmmatud, on minu jaoks kraapivalt terav ja kurb. (Paari päeva eest valatud pisarateni kurb.)
Siinkohal soovitan pilgu visata ajaloolase Lauri Vahtre kustutamis-tühistamiskultuurist rääkivale artiklile.

Kuid vaatamata kriipivale valule lähisuhetes kasvab minus siiski päev-päevalt kosmiline ühtekuuluvustunne inimkonnaga. Teadmine, et oleme selles kõiges koos. Läheme sellest koos läbi. Ja tuleme sellest koos välja.

Nüüd sa küsid, et mida ma selle ümara (võibolla õilsana näiva) heietusega öelda tahan?

Ma tahan öelda.
Mida suuremaks kasvab lahkarvamuste lõhe, seda enam pean harrastama "südamejoogat". Hoidma oma südame lihased soojad ja nõtked. Venitama oma elulihase kambreid, et seal oleks ruumi igasugustel inimestel. Ka neil, kes sinna ei mahu (või enam ei mahu) ja keda oleks mugav oma vereringist "kustutada".
Me kuulume KÕIK kokku. Oleme üksteise  osaks loodud, isegi kui me seda ei adu või mõista.

Jah.

Sina ja mina. Meie, kes me teinteist isegi ei tunne. Oleme üksteise lahutamatud osad.
Nii ma tõesti usun.


Mu raamatus "Alati on lootust" seisab see mõte kokkuvõetult nii:
Kasuta sooduskoodi SÕBER ja saad veebruari lõpuni 10% soodustust.

Mis siis, et sa pole nagu mina.

Ei mõtle, ei ütle ega tee nagu mina.

Mis siis, et sa ei vaata elule nagu mina.

Ei usu, ei vaagi ega vali nagu mina.

Mis siis, et sa ei näe välja nagu mina.

Pole sellise lõhna, naha ja kujuga nagu mina.

Mis siis, et sa ei ole kogenud mida mina.

Ei oska, ei tea ja ei mõista neid asju nagu mina.

Mis siis, et sa pole nagu mina.

Sa oled sama imeliselt loodud nagu mina.