Kõndisin pakendiprügist punnis kotiga kodutänava lõpus seisvate kogumisitünnideni. Milline suurepärane soe ja värve täis sügis! Puudelt langesid piruetitades kuldsed lehed ja värvisid asfaldi kollaseks. Lehtedest kollane tänav mustade puuvõrasammastega seisis rõõmsas kontrastis erksinise taevaga. Sahistasin jalgadega värvilises lehekihis ja tõmbasin end täis sügise lõhna. Sügav hingetõmme täitis mind seletamatu õnnetundega.

Pressisin paksu pakendikoti kitsavõitu pilust kogumistünni ja märkasin, et kõrval seisev paberikonteiner on pungil raamatuid. Häbitundeta (olen kogenud prahikorjaja) ajasin käe tünni ja kiskusin välja mõned raamatud.

“Grammar is easy” lugesin pealkirja ja mõtlesin, et see võiks ju mu koduõppel tütrele järgmiseks õpikuks olla. “Sõiduautod” 1980 aasta väljalase peaks pojale huvi pakkuma. Kolmanda raamatu kaanelt vaatas mulle vastu õnneliku naeratusega käte ja jalgadeta mees - Nick Vujicic. Mulle meenus üks tema juutuubi inspiratsioonikõne. Vedasin raamatud koju.

Siis tuli see päev, kui sügis ei olnud kuldne vaid läbinisti hall. Kõigepealt lendas üks lind vastu me elutoa akent surnuks. Siis nääklesid lapsed omavahel terve päeva kõrgetel tuuridel. Lisaks olin e-poest välja saatnud vale toote valel aadressil. Koeral oli kõht lahti. Ja kõige tipuks solvusin oma mehe peale - kohe täiega. Puud olid raagus. Vihma sadas. Kõik oli hall, pahasti ja lootusetu. Võtsin raamatu ja põgenesin masendusest ohates vanni.

“Life without limits”  seisis Nick Vujicici raamatu kaanel. Tundsin end oma pahas tujus vägagi limiteerituna. Mossitades lõin soojas vannivees ligunedes raamatu lahti.

“Mul on valik ja sul on valik. Meil on valik jääda istuma oma pettumustes ja puudujääkides. Olla kibe, vihane või kurb. Rasketel aegadel või suhetes inimestega, kes teevad haiget, saame valida kogemustest õppimise. Siis liikuda edasi ja võtta vastutus enda õnne eest,"

ütleb Nick.

Tõesti. Mul on võime ja vastutus valida. Võin jääda vanni ligunema kurbade vihaseguste mõtetega ja nakatada nendega ka teisi enda ümber. Või otsustada näha kuldseid värve ka siis, kui neid mu silme ees ei ole. Halva nägemine ja mõlgutamine on kõige "loomulikum" viis. Hea märkamiseks ja levitamiseks peab end treenima.  Vaata huvitavat TEDTalki hea nägemise uuringu kohta. Mida treenitum mu kuldse nägemise lihas, seda lihtsam on järgmisest hallist läbiminek.

Koukisin välja loo, mille olin mõne aja eest kirja pannud nii:

Mõte sünnib südames. Kasvab. Küpseb. Valmib viljaks ja läheb ringlusesse. Käib käest kätte. Veereb läbi sadade inimeste elust. Lähedaste ja kaugete omast. Igaüks saab temast ampsu. Suutäiest hakkab idanema uus vili haukaja südames. Kuid südamevili süües ei kahane. Ta kasvab iga ampsuga suuremaks. Et siis võimsa ja küpsena sinu juurde tagasi veereda. Ring saab täis. Kõik, mis liikvele lükkad, jõuab sinu juurde tagasi. Magus, hapu, kibe või maitsetu. Sina tead.