Teisel pool koroonahirmu

Teiselpool hirmu
Kas oleksin kunagi arvanud, et tähtsusetu määrdejuustu pakk viib mind teekonnale, kus seisan silmitsi oma elu hirmuga. Et üks tootelause lennutab mind mu pioneeri- ja oktoobrilapseaega, et seista silmitisi totalitarismi hirmuga, mille koroona-aja press pinnale on kergitanud.

“Kõik, mida sa kunagi tahtnud oled, on teisel pool hirmu.” Selline sõnum seisis mu määrdejuustu pakendil. Määrdejuustu pakendil! Kuidas sai selline lause määrdejuustu pakile! Mis on hirmul pistmist määrdejuustuga?

Tavaliselt oleksin pikema peatuseta kasutu pakendiosa prügikasti lennutanud. Seekord tegin hoopis pilti ja jäin lause üle mõtlema.

Hirm. Just, hirm on defineerinud minu paari viimase nädala olemist. Hirm on mind endaga viinud ja lennutanud mu mõtetesse, millega ma pole pidanud varem tegelema. On päevi, kus olen üksi, kõval häälel laulnud hirmu peletamiseks lihtsat laulpalvet. (Muuseas, see on mind aidanud:)

Tundub, et maailm on rebenenud katki nagu paberileht. Kärisenud servadega pabeririba mõlemal poolel on hirm. Ühel pool haiguse, surma ja vastanduvate inimeste lolluse ees. (Võibolla midagi veel, mida ma ei osanud välja tuua.)

Teisel pool on hirm vägivalla, sunduse ja mõtlemis- ja ütlemisvabaduse kaotuse ees ning samuti vastanduvate inimeste lolluse ees. (Et mitte üldistada, on kindlasti ka neid, kes ei karda või kes ei taju rebenemist enda ümber).

Istusin, määrdejuustu pakk peos. Silme ees totalitaarsed hirmumälestused, kus plikana, pioneerirätt kaelas, lasketiiru põrandal kujutletavat vaenlst tulistasin. Relva kurdistav kärgatus ja valus löök vastu lapseõlga. Mäletan, kuidas oktoobrilapsena aja peale gaasimaski pähe tõmbasin. Mundris mees mu osavust ja kiirust hindamas. Mäletan kooli koridori ääristavaid illustratsioone aatompommiseentest ja muust sarnasest, mis öösiti hirmsateks sõja eest põgenemise unenägudeks filmusid. Mäletan tunde, kus äsja lasteaiast kooli tulnud lapsi “hariti” hirmu ja sõjaga. Mäletan, kuidas klassi keskmisest pingireast Teet nendes tundides alati nutma hakkas ja õpetaja hüsteerias poisi ukse taha toibuma toimetas. Mäletan seda jõuetut hirmu, sunnitud õnnelikuks olemise saatel, esimesest kooliaastast alates. (Sellpärast tekitab minus õõva ideoloogia "You'll Own Nothing and Be Happy".See on jätnud minusse hirmujälje. (Võibolla sa loed seda ja mõtled, et olen saja-aastane. Et koledad asjad toimusid kauges minevikus. Ei. Ma olen "kõigest" viiskümmend.)

Nüüd, seistes katki kärisenud servadega koroonamaailma ühel hirmupoolel, tuli see kõik mulle meelde.

Vaatasin määrdejuustu ja nutsin. Lohutamutult. (Kodused arvasid, et olen hulluks läinud.)

Tõesti. Määrdejuustul on õigus (olengi vist hulluks läinud). "Kõik, mida sa kunagi tahtnud oled, on teisel pool hirmu." Vabadus on teisel pool hirmu. Pole tähtsust kummal (tervisekaotuse või vabadusekaotuse) hirmupoolel ma/sa ka ei seisa. Meil tuleb minna läbi pimeda, laastava ja jõudurööviva hirmu. Jõuda (loodetavasti) teisele poole. Saada vabaks. Ja saada terveks.


Minu teekond läbi hirmu käib (läbi)kirjutades. Nii sündiski selline lühilugu:

Ma kardan sõda. Vägivalla pealetungi. Jõuetust viha ees. Paanilist põgenemist. Purunemist. Kaitsetust kellegi voli ees. Võimetust kaitsta oma kalleid.

Ma kardan surma. Mitte enda oma. Endale kallite oma. Piiritut koosolemise taga igatsemist. Lähedusekaotust. Puudust omasest olemisest. Kestvat ärarebimisvalu. Lahkumineku lõplikkust. Võimetust seda muuta.

Ma kardan pimedust. Nägemiskaotust. Teadmatuse jutustatud hirmutavaid jutte. Ettekujutuse haiglast vilja. Tundmatust. Selguse puudust. Võimetust kainelt mõelda.

Ma kardan, et kui tuleb see, mida kardan, siis kaotan kontrolli. Saan hirmu omaks. Minetan võime mõelda. Olen hirmu ees võimetu.

Sellepärast kirjutan rasvaselt paberile kohe praegu: Jumal ei anna suuremat katsumust, kui suudan kanda.


Kui vajad oma mõtete, tunnete settitamiseks märkmikku või ilusat kohvitassi, siis astu palun mu e-poodi!

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Väike suur suunamudija

Järgmine

Jaga seda artiklit