Sain auto ülekäiguraja ees pidama. Tilluke jüts seisis kõnniteel. Talveriidesse topitud. Võimatu öelda kas poiss või tüdruk. Umbes nelja-aastane. Väga, väga väike. Otsisin pilguga ta saatjat. Aga saatjat ei olnud. Imelik, et nii pisike tegelane üksi tänaval on. Laps vaatas mind läbi lumise auto esiklaasi. Tal oli läbipuuriv pilk. Väga läbipuuriv. Siis ta naeratas. Tõesti, ta oli umbes neljane. Kõik piimahambad veel suus. Minult pilku keeramata tõstis jala sõiduteele. Muudkui naeratas ja astus piskeste sammudega mu auto nina eest läbi. Tõstis lehvituseks käe nagu telepoiss ja kõndis rahulikult tee teisele veerele. Kordagi minuga silmsidet kaotamata. Seisatas. Tõstis pöidla kiituse märgiks ja kadus tänava ääres parkivate autode vahele.

Seisin ülekäigu ees. Oli see nüüd laps, nägemus või ingel? Kummaline kohtumine. Väga kummaline. Tilluke jütsi, kellest saab mu südames suur, sõnatu “suunamudija”. Kes ärgitab olema hoolivam, naeratavam, arvestavam, sõbralikum, leppivam, lahkem ja andvam. Ja järgmisele möödujale omakorda “suunamudija”.

Piiiiip. Plärtsatas mu taga seisev auto. Aeg edasi liikuda! Hoolivama, naeratavama, arvestavama, sõbralikuma, leppivama, lahkema ja andvama “suunamudijana”.