Ühel hommikul last kooli õppima saates jäin mõtlema. Millal, mida, kus ja kuidas mina õppisin?
Meenusid ajad, kui emal polnud mind kuhugi jätta. Istusin temaga tööl ja lohisesin kaasas. Imesin endasse kõike, mida kuulsin, kogesin ja nägin.

Muidugi käisin ma koolis õppimas. Pikalt ja põhjalikult. Ometi on mind "ema kool" mõjutanud kordades enam. Seal justkui ei õpetatud ega õpitud, kuid see on teinud mind selleks kes olen.

Lugesin kokku kui palju on mu laps "minu koolis", kus justkui ei õpetata ega õpita. Seitse, oma viieteistkümnest ärkveloleku tunnist, on ta kodust ära - koolis. Pärast minu tööpäeva lõppu on neli ühist tundi. Siis on aga trenn ja kodused ülesanded. Lõpuks jääb meile mõni väsinud ühine õhtutund ja nädalavahetus.

Laps on alati õppimas. Minu juures koolis või minust eemal koolis.
Valisime tütrega koduõppe tee. Kuid see ei ole kergelt saadud kingitus, vaid teekond täis, mitte lihtsaid, valikuid.

Mind julgustas, augustis siit ilmast lahkunud, loovuse ekspert Sir Ken Robinsoni TEDTalk õppimisest ja loovusest.  Ta on üks armastatumaid TEDTalk kõnelejaid, humoorikas ja väga tabav.
Tema esinemine paneb teistmoodi vaatama nii iseendale kui oma lapsele. Otsima enda tõelist kohta ja annet. Andma ruumi kunstile ja loovusele.

Olles vabakutseline kunstnik ja oma päeva kujundaja, on mul ajaliselt lihtsam olla lapse jaoks olemas kui vanemal, kes päeva tööl veedab. Kuid lapsega kodus õppimisel on minu jaoks samuti kõrge hind. Olen pidanud leidma viise kuidas oma kunstiga ära elada nii, et ma ise päev läbi hõivatud ei ole. See pani mind looma e-poe, kus on müügil minu maalidega kujundaatud tervise- ja keskkonnasõbralikke kingitused. Arvan, et minu ja lapse koos oldud aeg on väärt, et astuda väljapoole oma võimalusi või võimeid ja katsetada teid, mis viivad sinna kuhu jõuda tahan. 


All pool on õppimise teemaline lugu, mis on avaldatud mu lühilugude raamatus "Ütlen sulle head". Loodan, et saan sind sellega inspireerida.

Päng... välisuks.
Põmm… koolikott.
“Emme! Süüa!”
Poiss istub kaetud laua taha. Pistab suhu lusikatäie hõrku
kindlustunnet. Kugistab kannatamatult arusaamu. Raputab peale
õiget ja valet. Ampsab mahlast hoolt. Võtab suutäie maailmavaateid
veendumuste kastmes. Segab sisse julgust. Maitseb vastutust.
Lonksab vahele huumorit. Pistab hammaste vahele toitvat
järjepidevust. Krõmpsutab mõnuga värsket usku ja usaldust.
Vahepeal vürtsitab sööki siirusega. Mekib siis küpset erinevustega
leppimist. Pureb tihket arvamuste erisust. Neelab otsuste tugevust.
Mälub tulist hinnangute küsitavust. Ahmib suhu haput “mina”
tähtsusetust. Limpsab truudust. Näksab kõrvale täisteradega
kombeid. Kraabib taldrikult teiste jaoks olemas olemist. Joob peale
selgeid suhteid. Ja nõjatub korraks seljatoele.
“Aitäh, emme. Kõht on täis.”
Päng... välisuks.